Pilistveres on Eesti kõige kõrgema torniga maakirik. Torni müürikivil on aastaarv 1222, praegune pühakoda pärineb aga ilmselt XIII sajandi kolmandast veerandist ning ehitati kindluskirikuna.
Tagasi Edasi 1/1

Pilistveres on Eesti kõige kõrgema torniga maakirik. Torni müürikivil on aastaarv 1222, praegune pühakoda pärineb aga ilmselt XIII sajandi kolmandast veerandist ning ehitati kindluskirikuna.

foto: Elmo Riig / Sakala

foto
http://f.postimees.ee/f/2010/10/27/455917t40ha3b1.jpg
http://f.postimees.ee/f/2010/10/27/455917t44h5a75.jpg
Pilistveres on Eesti kõige kõrgema torniga maakirik. Torni müürikivil on aastaarv 1222, praegune pühakoda pärineb aga ilmselt XIII sajandi kolmandast veerandist ning ehitati kindluskirikuna.
Elmo Riig / Sakala

Iidsest riitusest on nüüdseks saanud rituaal

28.10.2010 00:00
Margus Haav, toimetaja

Oleme harjunud alalõpmata kuulma sõnumeid, kuidas ühel pool ei taha koolimaja kuidagi valmis saada ja teisal on lasteaia rajajad hullusti jänni jäänud.


Suuremat masti ehitised ei kerkinud libedalt ka ammu möödunud aegadel. Ainult et kui ennevanasti tuli maid jagada kiusliku Vanatühja või lammutushimulise maahaldjaga, siis nüüd tekitavad tuska salakavalad ehitusfirmad ning riukalikud projektijuhid.

Ehitusmeistrid omakorda on heitnud aastasadade vältel tellijatele ette vildakat asjaajamist. Ikka on üksteist püütud kõikvõimalike krutskitega üle kavaldada — mõnikord õnnestunult, mõnikord mitte.

Kindla peale tasus mõlemal siiski häid suhteid hoida kas päris tumedate või vähemasti hämaravõitu jõududega. Nende meelt prooviti lahkemaks muuta ohvriandide abil. Kõige meelsamini võtsid teispoolsed vastu uusrajatise seina elusalt müüritud inimese.

Kirikuseina müüritud ehitusohvri kohta käivad muistendid on Eestis laialt levinud ning Viljandimaa pole erand.

Kivi Tarvastu kiriku pihta

Tarvastu kiriku asemel laiunud vanal ajal suur mets, kus teati tonte sees olema. Üks julge karjane võtnud nõuks asja uurima minna. Leidnud viimaks hunniku kivisid, osale kirjad sisse raiutud. Tulnud ilmsiks, et kivivare kohal olnud vanal ajal munkade klooster. Nii võetudki nõuks sinna pühakoda ehitada.  

Müürid olnud juba peaaegu valmis, kui kukkunud kõikide suureks ehmatuseks ühekorraga ümber. Võetud nõuks ehitada seinad poole tugevamad. Mõeldud — tehtud, aga paraku oli seegi asjata.

Nüüd oli hea nõu kallis. Mindud targa juurde. Too käskinud ühe meesterahva elusalt tagapool kirikuseina sisse müürida — siis seisvat ehitatu üleval.

Tehtudki teadmamehe tarkuse järgi. Nüüd püsinud müür paremal küll püsti, aga pahemal varisenud endist viisi.   

Sedakorda mindud Viljandis elanud kuulsa nõia juurde. Tark vahtinud tükk aega viinaklaasi ja kostnud siis: «Üks naisterahvas peab ka elavalt sisse müüritama.» Toimitudki nõia nõu järgi ja ennäe: müürid jäänud püsima. Praegugi olevat üks poiss ja tüdruk altari taga väikese kirikumüüri sees.

Vanapaganal läinud seepeale süda täis. Pannud Vanatühi siis öösel kivi lingu ja lennutanud pühakoja poole. Lingupael läinud rahnu raskuse all katki, kivi lennanud märgist kõrvale ja löönud hoopis kirikumäest tüki välja.  

Sellise loo on Tarvastu kiriku kohta üles tähendanud Matthias Johann Eisen oma «Kirikute raamatus».

Arbumine avitas

Meie esivanemad teadsid, et igal maalapil on oma haldjas. Enne uue maja ehitamist tuli esmalt temalt luba nõutada.

Uku Masing on teoses «Eesti usund» kirjeldanud kommet, mille järgi maahaldjale meelepärase koha sai kätte arbudes. Kui arbapulga terav ots osutas põhja, siis paik ei sobinud. Lääs ja lõuna seevastu olid vaimule meeltmööda. Siis tehti maha kolm auku, kuhu kaabiti hõbedat.  

Ehitades tuli panna maja nurkade alla vett, leiba, raha ja sütt. See oli sümboolne ostuakt.

Maahaldjat ei tasunud unustada ka edaspidi, vaid talle tuli õige sagedasti ohverdada. Kui tekkis kahtlus, mida annetada, oli sellekski hüva nõu olemas. Hoone alla kaevati õõs, kuhu pandi kulda, hõbedat, vaske ja tina ning kõikide loomade kontide raasukesi. Kolme öö pärast mindi vaatama, mis kadunud oli. Seda hakatudki tulevikus ohvriannina kasutama.

Tava panna ehitiste alla loomakonte annab tunnistust sellest, et vanasti võidi sellistel puhkudel toimetada sümboolsete asemel tõelisi ohvritalitusi. Üleloomulike jõudude meeleheaks toodud ehitusohvrid on tuntud paljudel rahvastel.  

Levinud tava

Eesti rahvaluule arhiivi vanemteadur Mall Hiiemäe nentis, et rahvapärimuses ei mainita enamasti niivõrd ehitise tellijat, kuivõrd ehitajaid.

«See, mida päeval ehitada jõuti, oli öö jooksul tihti ikka ja jälle kokku varisenud või lausa lõhutud,» jutustas Hiiemäe. «Ega siis aidanudki muu: arvatava kurja vaimolendi tegutsemisele tuli traditsioonilisel viisil piir panna.»

Hiiemäe on nõus, et meil on kindluste ja kirikute ehitusel inimeste ohverdamise motiivid tõepoolest tähelepanuväärselt levinud.

«Eesti pärimuses kehtib see eriti sakraalehitiste kohta,» kinnitab teenekas folklorist. «Kõigi Viljandimaa kihelkonnakirikutega seostub seda laadi lugusid. Sissemüüritu kas avaldab ise soovi pühakoja võtmeid kanda või on tegu koguni ehitajameistri endaga ja kirikule saab tema nimi.»

Hiiemäe meenutab Eesti Kirjameeste Seltsi rahvaluulekogus 1878. aastal talletatud juttu.

«Kuidagi ei ole jõutud Pilistvere kirikut üles ehitada, sest igal aastal vajunud ta nii palju maa sisse, kui palju teda pääle ehitatud. Seda peetud ühe ümberkaudu pillimehe süüks. See pillimees müüritud kirikusse. Sestsaati kirik ei vajunud enam. Et pillimees ühes pilliga kirikusse müüritud, saanud kirik Pilistvere nime.»

Jube leid viitab inimohvrile

Üleloomulikele olenditele toodi ohvreid nii linnuste ja veskite kui tavaliste taluhoonete ehitusel. Nagu Pilistvere puhulgi, on muistendid sageli mõeldud selgitama kiriku nime saamise lugu.

Eesti muinasusundi asjatundja Tõnno Jonuks on märkinud, et tava matta ehitiste nurkade alla koljusid, tõsi küll loomakoljusid, on olnud Eestis levinud ka keskajal. See täiendas rahvapärimuses levinud motiive, nagu oleks kirikuid ja kabeleid ehitades toodud inim­ohvreid.

Eesti kivikalmetest leitud koljusid tõlgendades peab ta sobivamaks lähtuda loomismüüdi asemel ennekõike luude rituaalsest kasutusest: nende sümboolne roll võis pigem seonduda esivanemate ja genealoogiliste müütidega. Inim­ohvrite puhul on peale kalmete selles mõttes oluliseks kohaks peetud ka hoonete nurki.

Eesti ehitistes toodud inim­ohvrite kohta kindlaid tõendusmaterjale siiski ei ole. Asjatundjate kinnitust mööda saab teadaolevast inimeste ohverdamisest rääkida vaid Tõugu teise kalme puhul. Seal olid nii täiskasvanu kui laps: leiti 6–8-aastase poisi skalpeerimisjälgedega kolju.

Lossikivid käisid käest kätte

Ehitamine oli kahtlemata väga vaevaline ka pahatahtlike vaimude vahelesegamiseta. Eesti rahvaluule arhiivi sügavates kogudes on Karksi kihelkonnast säilinud Ernst Kitzbergi suust kuuldud lugu.

«Sel ajal, kui Karksi loss ehitatud saanud, olnud läheduses suur kivilööv, kus need telliskivid tehtud saanud, mis lossi ehituseks pruugitud. Kivide ehitamise platsile toimetamine sündinud sedaviisi: Savimäelt kuni Lossimäele olnud inimesed üksteise kõrvale ritta seatud ja nii tihedalt, et üks ulatanud kivi teise kätte andma. Lossimäelt Savimäele on viis versta. Imetajanaistele antud aega tütarlapsi üks kord ja poeglapsi kaks korda päevas imetada.»

Teine kivilööv olnud paigas, kus praegu seisab Morna Löövi talu. Seal lähedal vuliseb väike oja, mida rahvas Orja ojaks hüüab. Oja kaldal seisnud alles hiljuti orjaiste, mis olnud üks istmetaoline kivi. Muistejutt räägib, et Karksi lossi ehitamise juures olla Morna rahvas väga laisk olnud, sellepärast olla neid kibuvitstega pekstud. Siis olla rahvas orjaistme külma kivi peal oma pekstud kohti jahutamas käinud.

Minevikust tänapäeva

Mall Hiiemäe siiski ei usu, et Eestis pole rahvapärimuse ja reaalsete inimohvrite vahel otsest seost.

«Inimohvri toomise asitõendiks on peetud kirikumüüride ventilatsiooniavasid, seinas olevaid lohke või remondi ajal katakombmatustest leitud luid,» räägib Hiiemäe. «Eisen kirjutas, et kunagi väga levinud inimeste ohverdamise tava oli XVII sajandiks asendunud loomade, vahast kujude ja aineohvri toomisega.»

Teisalt on nii mõnigi muistne rituaal sujuvalt kandunud tänapäeva. Mida muud arvata näiteks värskete ajalehtede ja käibel olevate müntidega nurgakivi panekust?

«Riitusest saab rituaal,» on Hiiemäe nõus. «Omajagu tseremoniaalsust vajame tänapäevalgi. Selle alla kuuluvad muu hulgas ka sarikapeod, laevade vettelaskmine ja jootudega lindilõikamine.»

Igal juhul olid ehitusohvrid tulevase hoone rajamisel läbi aegade väga olulised. Kui küsida, miks, on Hiiemäel vastus varnast võtta. «Et ehitis püsiks kaua, oli vaja kurjad jõud lepitada,» selgitab ta lihtsalt. «See kehtib ju praegugi.»

 

KOMBED

Kirikute ja muudegi hoonete ehitamisega on seotud hulk legende, mis on eri rahvustel sageli üsna sarnased.

• Kui uut maja ehitati, raiuti aampalgi otstesse kaitseks kurjavaimu eest ristid.
• Ehitamisel pandi vundamendile enne seinapalke peremehele kuuluva kodulooma karvu või villa.
• Kiriku ehituseks sobiv paik leiti sageli mustade härgade abiga. Kuhu loomad seisma jäänud, seal olnudki paslik paik.
Allikas: «Sakala»

Saada sõbrale
Saada sõbrale
Sinu nimi: Sõbra nimi:
Sinu meiliaadress: Sõbra meiliaadress:
SAADA SÕBRALE
E-MAIL SAADETUD
«    »  «    »
ETKN RLP